I kodutöö- essee.

I kodutöö- essee.



Briti psühholoog Henry Ellis on öelnud: " Pole midagi mida me poleks saavutanud ilma sõjata." Loomulikult on mõistetav, selle ütlemise moraalne põhjendatus, kuid tõenäoliselt ei mõelnud ta seejuures tehnoloogilist innovatsiooni, mis on olnud tihedalt seotud sõdadega.
Sõjaajal rakendati paljuski kõik majanduslikud ressursid teadusarendusse ja sõjatööstusesse, eesmärgiga saavutada uuendustega ja tehniliste lahendustega eelis vastaspoole ees. Näitena tooksin välja mõningad innovaatilised tooted, mis mõjutasid nii lahingute käiku, olid radikaalsed ja on laialdaselt kasutusel ka tänapäeval. Teise Maailmasõja ajal loodi alus ja töötati välja nii brittide kui sakslaste poolt, küll erinevate kontseptuaalsete lähenemiste alusel, radar mida kasutati efektiivselt lennukite avastamiseks ja suunamiseks. Samuti on sellest ajast pärit tänapäeval igapäeva töövahendina tuntud kompuuter. Ameeriklased ja britid töötasid välja ja arendasid eelkõige kompuutriga seotud võimekusi, mis olid seotud kaudtule juhtimise ja kodeeritud sõnumite lahti murdmisega. Samuti on sellest ajast pärit taktikaline treener, mis oma olemuselt oli kasutusel ka varasemalt, kuid sakslased rakendasid edukalt antud süsteemi eelkõige ohvitseride ja allohvitseride väljaõppes, mis põhines eelkõige järelduslikul ja omaalgatuslikul mõtlemisel.
2000. aastal käivitati Kaitseliidu Kooli ja Taani Kodukaitse Akadeemia vahel projekt, mille põhieesmärgiks oli luua koolile abivahend (süsteem), mis võimaldaks võimalikult väheste ressurssidega õpetada allüksuste ülemaid (juhte).
Kaitseliidu poolseks projektijuhiks määrati mind. Projekt koondnimetusega "Taktikaline treener" käivitus aastal 2005 ja sisaldas endas erinevaid ruume, IKT vahendeid ja süsteeme ning võimaldas klassiruumides tekitada helitausta, mis oli ligilähedane lahinguolukorrale ja videopildi olukorra kirjeldamiseks maastikul.
Helisüsteem võimaldas erinevate lahinguplaanide läbimängimisel ja juhtimisprotseduuride häirimisel kasutada lahinguhelidena laskmist erinevatest käsitulirelvadest, suutrükkidest, plahvatusi, kopteri ülelende ning soomukite ja tankide mootori müra.
Sellega loodi õppuritele keskkond, mis koos pildiga võimaldas klassiruumis tekitada võimalikult ligilähedane olukord lahingule. Heli tugevust võis muuta vastavalt vastase lähenemise ja kaugenemisele, ning hinnata õppurtite juhtimis- ja otsustusvõimet stressi ja erinevate häirivate tegurite koosmõjul.
Videopildil olid kajastatud erinevad lahingutehnika liigid ja tegevused, mis võimaldasid õppuritel selgemalt kirjeldada tekkinud situatsiooni.
Lisaks erinevate heli- ja videosüsteemile, kasutati juhtide vaheliseks sideks raadiojaamu ning salvestati kontrollimiseks sideseansse.
Antud süsteem on jätkuvalt aktiivselt kasutusel Kaitseliidu juhtide väljaõppel ja väljatöötamine toetab igati väljakujunenud õppemeetodeid ning oma olemuselt on inkrementaalne ning samas ka nõudluspõhine (vajadus koolitada allüksuste ülemaid efektiivsemalt).
Loomulikult enamjaolt on tegemist IKT vahenditest koosneva süsteemiga, kuid terviklahendusena on tegemist protsessiga, mis toetab ülemate otsusevastuvõtu protsessi ning aitab genereerida erinevaid operatsioonilisi ja taktikalisi lahendusi. Arutelus on olnud ka antud süsteemi rakendamine elektrooniliselt, nagu seda on teinud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutus, JCATS (Joint Conflict and Tactical Simulation) programmi näol ja mis on osutunud väga edukaks. Elektrooniline rakendamine sõltub eelkõige ressurssidest ja sihtgrupist.

Kokkuvõtteks võib öelda, et sõjad on olnud paljude radikaalsete toodete ja protsesside loojaks ning on tulenenud eelkõige vajadusest. Isegi kui eelpool öeldus kahelda, tuleb tõdeda fakti, et sõjad on kiirendanud tehnoloogilist innovatsiooni.